On palju aega läind,

kui olin vaba ma

nüüd metsavennana pean elama.

Ei see mind kurvaks tee,

et möödust kevade

ja elulõbudest pean loobuma.

On vaikne õhtutund,

kõik teised näevad und,

me ümber hulgume, meil vabadus.

Siis sa mu neiuke

vaid kuulud minule

ja tulevikule me mõtleme.

Aus, õige eestlane,

sa mõtle sellele,

kus kallis kodumaa ja vabadus.

Ja hoidku iga noor

kõrgel me trikoloor

ja kalevite maa sa vabaks saa.

Kui peaksin langema

su eest mu isamaa,

kas ausas võitluses või relvata.

Siis teadke sõbrad kõik,

mu hinge viimne hõik,

te kätte tasuge mu elu eest.

On vaikne hommikul

ja idast puhub tuul,

mets tasa kohiseb, ta kutsub meid.

Kui aga eestlane

loond riigi endale

siis metsast välja tulla tahame.