Pargipuude oksi murrab sügis

Külm poeb mantlihõlma vahele

Mäletan, et ükskord leheprügis

Võtsid õrnalt kinni käest

Ja kinkisid siis mulle suudluse



Sama kiirelt nagu see kõik juhtus

Silmapiiri taha kadusid

Vihm su jäljed pargiteedelt uhtus

Ma hüüdsin - vihkan maailma

Sest aega peatada ei saa



Ja palusin et jälle korduks see

15 november vihmasajune



Liiga hilja sain ma sellest aru

Tulega ei tohi mängida

Las nüüd väljas möllab sügismaru,

Sest maailm palju selgem näib

Aeg ikka oma rada käib



Kord palusin et...



Ja kuigi rahvas on mu ümber

Olen üksinda

Kui kohtusime teadsin kohe

Iial sind ei saa

Sind iialgi ma endale ei saa



Veel vahel palun ma...