Jälle oled üksi seisad ristunud teel,

mis ringiratast käies ei lõppenudki veel,

kas jälle viga teistes või seekord sinu sees

sel ristteel suikund unne iga sinu meel.



Üle varju sa hüpata ei saa,

kes peeglist vastu vaatab sinu keha kasutab.

Karju täiega lase välja saast,

mis su hinge seest täidab ja lootusetust toidab.



Hingerahu sisse mahub rohkem kui üks viiv,

oled pahur pähe mahub meeletus ja piin.

Veri käima ugri välja meenub mis on naer,

alles mõistus käed ja jalad kadunud valu vaev.



Üle varju sa hüpata ei saa,

kes peeglist vastu vaatab sinu keha kasutab.

Karju täiega lase välja saast,

mis su hinge seest täidab ja lootusetust toidab.



Seisad kahvatus vaikuses,

oled ühena kõiksuses,

sul jäänud nautida vaid veel on see...



Üle varju sa hüpata ei saa,

kes peeglist vastu vaatab sinu keha kasutab.

Karju täiega lase välja saast,

mis su hinge seest täidab ja lootusetust toidab.



Üle varju sa hüpata ei saa,

kes peeglist vastu vaatab sinu keha kasutab.

Karju täiega lase välja saast,

mis su hinge seest täidab ja lootusetust toidab.