Õhtu päikese viimased kiired

lääne taevasse särama lõid

ja kui öö sinult kajaka tiivul

kodu randadelt sõnumeid tõi.

Minust maha jäi kodune talu,

kivid, künkad ja niitude raad,

seal kus lapsena jooksin paljajalu,

koplis kase all lillede raal.

Kaugel järvede taga kus metsad

latvu tõstavad pilvede pool,

kaugel metsade taga, kus meestel

saatus tundmatuid muresid toob.

Minust maha jäid isa ja ema,

minust maha jäid õde ja vend,

ei ma teagi kas elavad nemad,

kas neil saabund on priiuse tund.

Tahan jõuda veel kodumaa randa,

näha tõuseva päikese tuld,

tahan puhata kallima rinnal

näha loojuvat päikest kui kuld.

Ja kui saatus on määranud mulle,

et ma kodumaa kollet ei näe

siis mu unelmad rändavad sinna,

kus on säramas põhjala öö.